Tehnilised tingimused digitaalsetele originaalidele

v3.12 / 05.05.2006

Käesolevat dokumenti käsitlevad Uniprint ja Unipress lepingu (tellimuse) lisana. Lihtsuse huvides on eraldi välja toodud nõudmised (mille täitmist originaalide vastuvõtul jälgitakse), trükikojaspetsiifiline info jasoovitused. ICC-profiilid jms leiab ftp://ftp.uniprint.eu/ICC

Nõudmised

Digitaalseks originaaliks on:

1. ainult PDF/X-1a:2001 (ISO 15930) nõuetele vastav ehk tellimusele vastavalt CMYK- või CMYK- ja spot-värvidega trükivalmis komposiit-PDF,
2. mis on valmistatud Postscript-printfailist Adobe Acrobat Distiller 5, 6 või 7 abil kasutades heakskiidetud seadistusi (PDFX1a) ning mis on soovitavalt läbinud preflight-kontrolli,
3. väliskülgedel on lõikevaru 3-5mm, trükise puhas formaat asub PDF-lehekülje keskel, lõikemärkideta või min 3mm väljaspool formaati asuvate lõikemärkidega, piltide resolutsioon ja värvilahutus vastavad trükiprotsessile, nimest on võimalik tuvastada toote nimetus ja konkreetses failis olevate lehekülgede numbrid ning mille valmistamisel on järgitud muid üldtunnustatud trükiettevalmistuse reegleid.
Digioriginaalide ja poognamontaaži visuaalseks kontrolliks on vajalik vastavalt lõpptulemusele (sh kaaned, inserdid jms) kokku volditud ja klammerdatud või muul viisil kinnitatud väljatrükk, voldikute jms puhul peab olema välistatud võimalus seda ekslikult kokku voltida. Kui väljatrüki lisamine ei ole võimalik ja trükis sisaldab nummerdamata lehekülgi või lisaelemente on nende järjestuse kontrolliks kohustuslik sisu kirjeldav küljendusplaan, makett vms.

Digitaalsed värvitõmmised peavad olema varustatud kontrollskaala (soovitavalt Ugra/FOGRA Media Wedge, vtwww.forga.org ) ning informatsiooniga kasutatud ICC-profiili kohta.

Digioriginaale võtakse vastu CD’l või üle interneti kasutades FTP’d.

Trükikoja-spetsiifiline

Saabuvate tööde kataloog FTP-serveris on ftp.uniprint.eu/incoming , kasutaja anonymous (salasõnaks nt sinu e-post) tohib luua alamkatalooge ja kirjutada faile. Kuna failide lugemine, kustutamine ja ümbernimetamine on lubatud ainult reprole, tuleb vigased failid saata uuesti muudetud nime all.
Heakskiidetud seadistused Acrobat Distilleri ja preflight-programmide jaoks ning ICC-profiilid leiabhttp://marvetaarium.uniprint.ee/currentsettings. Kuna seadistuste ja profiilide kaasajastamine on jätkuv protsess tuleb jälgida, et kasutusel oleks värskeim versioon.

Repro lisab preflight’i käigus automaatselt kõigile mustadele objektidele overprint’i ning eemaldab selle kõigilt mitte-mustadelt objektidelt. Kui musta ületrükk ei ole soovitav tuleks kasutada ülterükita musta (vt allpool), overprint’i kasutamisel kujundusvõttena vajalik erikokkulepe.

Soovitused

Lõikevaru ehk bleed 3-5mm

Kõik trükise formaadini ulatuvad objektid peavad jätkuma 3-5mm üle serva, et voltimise, köitmise, lõikamise jne nihetest tingituna ei ilmuks nähtavale valget pinda. Oluline on lõikevaruga arvestada juba kujunduselemente ette valmistades ja pilte kadreerides, sest muidu võib midagi olulist saada maha lõigatud. Lõikevaru nõue kehtib ka lehe servani ulatuvate reklaamide kohta, samuti tuleb jälgida, et olulised lehel olevad elemendid ei asuks servale lähemal kui 3-5mm. Eriti hästi näitavad pisimagi järeltöötluse vea välja lehe servaga paralleelsed jooned.

Erandiks on ajalehed jt trüki järel mitte puhtaks lõigatavad trükised, mille puhul ei tohi kujundus ulatuda servale lähemale kui 10mm.

Must ja ületrükk ehk overprint

Vältimaks pisemate kokkutrükivigade nähtavaleilmumist värvilisel taustal asuvate mustade tekstide, joonte ja väiksemate objektide ümber on vaja kõigile mustadele (100% K) objektidele kehtestada ületrükk ehk overprint. Mustade objektide puhul mille ületrükk ei ole soovitav (nt suured pinnad mille alla jäänud pilt või värv võib läbi kumada) tuleb kasutada ületrükita musta:

  • tavaline must (rakendub automaatne ületrükk): 100K
  • mitmevärvi-must ehk rich black: 100K-50C või 100K-50C-40M
  • ületrükita must: 100K-1C-1M-1Y

Teine levinud ületrükiprobleem on valgetele või värvilistele objektidele kogemata lisatud ületrükk, mille tulemuseks on teksti kadumine või värvi muutumine. Soovitav on preflight’i käigus kõigilt mitte-mustadelt objektidelt ületrükk eemaldada.

Juhul kui töös on kasutatud trapping’ut, mitte-mustade objektide ületrükki või on muid erisoove ületrüki rakendamise osas tuleb sellest igal konkreetsel juhul reprot teavitada ja leppida kokku toimiv töökorraldus.

Mustal taustal valge tekst

Kuna 100% K must kipub suure pinnana liiga hele tunduma, kasutatakse kujunduses sageli mitmevärvi-musta ehk rich black‘i, kus mustale on lisatud teisi osavärve. Sellisele taustale (samuti tumedale pildile või värvitaustale) valget teksti trükkides muudab pisemgi kokkutrükiprobleem teksti loetamatuks.

Šeriifidega, kursiivis või peeneid jooni kasutava kirja puhul on reeglina miinimumiks 10pt, šeriifideta kirjal 8pt. Mitmevärvi-musta kasutamisel tuleks koostiseks valida 100K50C või 100K50C40M, mis mõlemad tagavad peaaegu maksimaalse trükiprotsessis saavutatava tumeduse (densiteedi).
Mitmevärvi-mustal taustal oleva valge teksti puhul aitab kokkutrükiprobleeme vähendada ka tekstist taga pool asuv 0,1-0,15mm äärejoon ehk outline mille värviks on ületrükita must (100K-1C-1M-1Y).

Läbipaistvus vs clipping

Kuigi fototöötlus-, graafika- ja küljendusprogrammide uuemad versioonid pakuvad võimalust jätta osa pildist läbipaistvaks (transparency), lisada sellele varju (drop shadow) või kasutada mõnda muud sarnast eriefekti, ei ole need PDF/X-1a standardi aluseks olevas PDF versioonis 1.3 realiseeritavad, uuemate PDFi versioonide puhul sõltub trükitulemus aga sageli kasutatavast printerist või RIPist ning ei ole seega ette ennustatav.

Programmide katsed läbipaistvust printimisel muul moel realiseerida annavad tulemuseks suuremahulise ja potentsiaalselt probleeme tekitava PDFi.
Sellest tulenevalt on mõistlik läbipaistvusega seotud efekte vältida. Juhul, kui kujundus nõuab pildi taustast välja lõikamist, tuleks selleks kasutada Photoshopi lõikejoont ehk clipping path‘i, mida tunnistavad TIFF ja EPS failides kõik levinud küljendusprogrammid. Tee nii:

  • Kasutades Photoshopi Pen-tööriista piira vajalik objekt joonega (toimib nagu Illustratori vastav tööriist).
  • Paths-paletis salvesta tekkinud piirjoon võttes paleti lisamenüüst Clipping path ja valides äsja tehtud joone. Flatness lahter jäta tühjaks.
  • Salvesta tulemus TIFF (või EPS) failiks ja kasuta küljenduses.

Värvid säravaks, pilt teravaks

Enamik trükiste värvi- ja pildiprobleeme saavad alguse kehvast pilditöötlusest ja/või trükiprotsessi jaoks seadistamata Photoshopi värvilahutus-parameetritest: pole arvestatud reaalse punktikasvu, paberitüübi ja Euroscale-värvidega, pildid kasutavad ainult osa trüki värviulatusest või on töödeldud olulise värvinihkega.

Enne tööle asumist tasub kindlasti kontrollida monitori seadistusi (abiks Start -> Control Panel -> Adobe Gamma või kasutusel olev kalibratsioonisüsteem) ning veenduda, et Photoshopis oleks valitud sobivad ICC-profiilid (vt Värvilahutus).

Kuna ka parima paberi ja trüki puhul on tulemuseks loodusest oluliselt kesisem värviulatus, on pilditöötluse eesmärgiks seda võimalikult täielikult ära kasutada:

  • igal pildil on vaja kõigepealt määrata heledaim ja tumedaim punkt, heaks tööriistaks Photoshopis on Levels mis histogrammil näitab pildis esinevaid heledusi;
  • enamusele piltidele tuleb kasuks kerge kontrasti tõstmine, tihti on ka vaja muuta pilti veidi heledamaks või tumedamaks, õigeks tööriistaks Curves;
  • erksad värvid saab kahest osavärvist, kolmanda lisamine vähendab värviküllasust, näiteks salatiroheline koosneb kollasest (kuni 100%) ja tsüaanist (ca 60%) ning magenta lisamine annab tulemuseks tumeda kuuse-rohelise; liigsete värvide eemaldamiseks on parim Selective Color;
  • digitaalse teravustamine on vajalik isegi väga heade originaalpiltide puhul, sest trükiraster kipub pildi teravust vähendama, Photoshopis on tööriistaks Unsharp Mask.

Värvilahutus

Värvilahutuse all mõistetakse skanneri, digikaamera vms sisend-seadme poolt kasutatavas RGB-värvisüsteemis oleva pildi teisendamist trükiseadmele sobivasse värvisüsteemi, milleks neljavärvitrüki puhul on CMYK. Värvilahutuseks peetakse sageli ekslikult trükifilmide- või plaatide valmistamist: tegelikult toimub pildi teisendamine RGBst CMYKi ehk värvilahutus pilditöötluse käigus Adobe Photoshop’is või väljatrükil küljendusprogrammist. Värvilahutust tegev tarkvara võtab arvesse trükiprotsessi kohta teada olevad parameetrid (seadistused Photoshopis või ICC-profiil) ning üritab saavutada originaaliga võimalikult sarnase tulemuse väljundseadme võimaluste piires.

Sellest tulenevalt on oluline meeles pidada, et ühe seadme jaoks tehtud lahutus ei pruugi anda teisel seadmel trükkides sama tulemust ning näiteks kaetud paberi jaoks mõeldud lahutuse trükkimisega ajalehepaberile võivad kaasneda olulised tehnilised probleemid. Soovitav on teha valdav osa pilditöötlusest RGB-värvisüsteemis ning lahutada pilt igale konkreetsele kasutuskohale vastavat ICC-profiili kasutades Adobe Photoshop’is, alternatiivina võib uuemate küljendusprogrammide (nt Adobe Indesign CS) puhul kasutada ka küljenduses RGB-pilte tagades, et RGB- ja CMYK-profiilid on korrektselt määratud ning väljundiks on CMYK- või CMYK- ja spot-värvidega komposiit-PDF.

Lisaks erinevustele on aga palju ka sarnasusi, mis lubavad teadaoleva trükiprotsessi ja paberitüübi puhul kasutada vastavat üldist profiili. Euroopa poogna- ja heatset-trüki mõõdetavaid parameetreid kirjeldab ISO standard 12647-2:2004, coldset-trüki omasid ISO 12647-3:2004. Neist lähtudes on mitmed organisatsioonid teinud proovitrükke ning valmistanud ICC-profiilid, mis võrdlemisi hästi vastavad „keskmise Euroopa trükikoja” tulemusele. Värkseima profiilidekomplekti poogna- ja heatset-trüki jaoks saab laadida European Color Initiative lehelt www.eci.org (ISOcoated, ISOuncoated, ISOwebcoated), samadest andmetest lähtub ka Adobe CS2 tarkvaraga kaasa tulev Europe ISOcoated FOGRA27; ajalehetrüki jaoks sobiva profiili leiab Ifra lehelt www.ifra.com (ISOnewspaper26v4).

Tüüp-profiile kasutades on oluline meeles pidada, et standardi järgimine ei ole ühelegi trükikojale kohustuslik ning isegi standardit järgides võib trükis esineda silmaga nähtavaid värvierinevusi. Soovides saavutada suuremat täpsust on vaja kasutada trükikoja- ja paberispetsiifilisi profiile, mis reeglina on leitavad trükikoja kodulehelt. Eestis trükialaste standarditega tegeleva tehnilise komiteega saab ühendust Trükiliidu kaudu (www.trykiliit.ee).

Digitaalsed värvitõmmised

Lisaks nõudmisele, et digitaalsed värvitõmmised peavad olema varustatud kontrollskaala (soovitavalt Ugra/FOGRA Media Wedge, vt www.forga.org ) ning informatsiooniga kasutatud ICC-profiili kohta, tuleb nende kasutamisel arvestada ka väljatrüki vananemisega kaasnevate värvimuutuste ning metamerismiga. Soovitav on lasta väljatrükil enne kasutamist mõni tund stabiliseeruda ning seda seejärel hoida ja transportida valguse eest kaitstuna. Digitaalseid värvitõmmiseid tuleb vaadelda loomulikus päevavalguses või sellele vastava valgustusega (ühtlane spekter ja valge temperatuur 5000K, näiteks Philips TLD 950 ja Osram 12-950 luminofoortorud).

Monitori seadistamine

Soovides näha ekraanil trükitulemusele vastavaid värve ei piisa kasutatavale trükiprotsessile vastava ICC profiili määramisest tarkvara seadistustes: väga oluline on ka ruumi valgustus (vt eelmine punkt, lisaks võimalus reguleerida valgustugevust ning topelt-parabool ehk nn monitori-optika kasutamine), neutraalsetes hallides toonides sisekujundus, monitori „katus” ja regulaarne kalibreerimine. Soovitav on häälestada monitori valge punkt ja heledus vastavaks trükipaberile (korrektse valgustuse puhul 5000K) ning jälgida, et Adobe Photoshop ja InDesign View->Proof Setup menüüs oleks valitud Simulate Ink Black.

Spot-värvid

„Firmavärvid” on harilikult määratud PANTONE® värvikoodidega, mis viitavad vastava värvi segamise valemile. Oluline on seejuures meeles pidada, et üks ja sama värvisegu võib erinevatele paberitele trükituna anda oluliselt erineva tulemuse, näiteks võib võrrelda värvi 123 näidist kaetud ja katmata paberil vastavalt PANTONE® solid coated ja solid uncoated lehvikutes. Saamaks visuaalselt sarnast tulemust on mõistlik määrata eraldi firmavärvid erinevatele paberitele, samuti erinevatele trükimeetoditele: näiteks PANTONE® 123C (kaetud paber) vasteks visiitkaardi või blanketi trükil võiks olla PANTONE® 115U (katmata paber). Sageli jäetakse see tähelepanuta ning kuna trükkal segab värvi numbri järgi ning kontrollib tulemust tellitud paberile vastava lehviku abil võib tulemus soovitust erineda.

Tähelepanu tasub pöörata ka sellele, et suur hulk PANTONE® spot-värve ei ole neljavärvitrükis teostatavad ning arvuti või lehviku abil leitud vasted ei pruugi anda soovitud tulemust, lisaks lähtuvad vanemad lehvikud ja tarkvara USAs kasutatavatest trükivärvidest.

Failide nimetamine

Sõltuvalt konkreetse töö iseloomust ja töökorraldusest võib igas PDFis olla üks või mitu lehekülge. Failinimes peab sisalduma töö nimi ja lehekülje number / numbrid, soovitav on lisada ka formaat. Nt: noukogudenaine_007-015.pdf, pulgatehaseVoldik_297x210mm.pdf
Tingituna operatsioonisüsteemide ja FTP erinevatest nõudmistest tohib failinimedes kasutada ainult numbreid, täppideta tähti, allkriipsu (_), miinusmärki (-) ja punkti (.).

Ka kaaned on leheküljed

Parim viis kaante ettevalmistamiseks on teha nad täpselt samuti lehekülgedena nagu trükise sisu, st iga kaas omal lehel ning selg eraldi – nii on trükikojas lihtne kaas kokku monteerida arvestades konkreetse töö jaoks sobilikku seljapaksust.

Alternatiiviks on teha kaanekujundused valmis tervikuna, st ühel lehel on kõrvuti tagakaas-selg-esikaas ning teisel esisisekaas-seljavahe-tagasisekaas. Seda maksaks kasutada näiteks juhul, kui kaane kujundus / pilt peaks jätkuma seljal. Kindlasti tuleb aga siis seljapaksus täpselt kokku leppida, sest trükikojas on selle muutmine praktiliselt võimatu.

Kaanefailide nimetamisel tasub jälgida üldist tava, st esikaas on 1, esikaane sisekülg 2, tagakaane sisekülg 3 ja tagakaas 4 (loomulikult võivad nad kõik olla ka ühes failis). Seljakujundus peaks kindlasti erineva formaadi tõttu olema eraldi failis.

NB: Seljapaksust mõjutab paberi paksus, mitte grammkaal – uuri kindlasti välja konkreetse paberi ja lehekülgede arvu jaoks sobilik seljapaksus!

Mitu keelt musta vahetusega

Mitmes keeles välja antavate trükiste puhul kasutatakse sageli ”musta vahetust” – kõik muutuvad elemendid on teostatud mustaga ning pärast ühe keele tiraaži valmimist vahetatakse trükimasinas uue vastu välja ainult musta osavärvi plaat. Nii saab oluliselt kokku hoida plaate, trükimasina aega jne.

Selliste tööde puhul on originaalideks kõigepealt üks fail, milles asuvad kõik värvilised elemendid (kujundus, pildid jne) ning lisaks musta teksti failid iga keele jaoks.

Küljendusprogrammis teostamisel tuleks kasutada kihte ehk layer‘eid: kõige alumisel asuvad pildid ja keeltest sõltumatud kujunduselemendid, selle kohal on iga keele jaoks üks kiht, kuhu tohib paigutada ainult musta värvi objekte. Töö käigus on kasulik pildikiht lukustada, keelekihte muudetakse nähtavaks vastavalt vajadusele.

Väljatrükil lülitatakse esmalt keele-kihid nähtamatuks ja pildikiht nähtavaks ning trükitakse esimene fail, seejärel vastupidi:pildid nähtamatuks ja üks keeltest nähtavast ning tehakse vastava keele musta fail, jne.

Köiteviisiga arvestamine

Liimköite puhul jääb trükise selga 6-8mm ”pimedat ala“ mida tuleb arvestada kujunduse tegemisel (sisekülje veerised) ning eriti lehelt-lehele üleminevate piltide ja kujunduselementide puhul. Kõige lihtsam lahendus on jälgida, et ülemineku kohale ei jääks ühtegi objekti millest mõne millimeetri ära kaotamine silma riivab: näiteks muru ja mets ei ole probleemiks, inimese nägu ja kaldus jooned on. Alternatiiv, mida sageli kasutatakse, on tekitada pildile vajalikus mahus ülekatet, st ca 5mm vasakul lehepoolel olevast kujutisest korduks ka parempoolsel. NB: Kaane sisekülg ja sellega kokku puutuv lehekülg kaotavad servaliimi tõttu kumbki 5mm!

Brošüüri puhul tuleb trükikojaga kokku leppida ja kujunduses arvestada lehekülgede nihkumise ehk creep ‘iga: sisemised lehed on paar mm kitsamad. Kui puuduvad lehelt lehele üleminevad pildid saab trükikoda seda kompenseerida keskmisi lehekülgi sissepoole nihutades, alternatiiviks on kujundus, milles on arvestatud paari mm kadumisega lehe välisservast.

Loe edasi: Mike Johnstoni kolumn ”Lost in the Gutter“ www.photo.net/mjohnston/column40

Stantsid, kohtlakk jms

Stantsi, kohtlaki, pimetrüki jms järeltöötlusoperatsioonideks vajalikud joonised peavad olema PDFis kujunduse peal kasutades vastavalt nimetatud SPOT-värvi (nt Stants, Lakk), kõigile objektidele peab olema kehtestatud overprint. Stantsijoone paksus on 0,4mm, lõikava tera jaoks kasutada pidevat ja nuudi jaoks punktiirjoont. Toote üldformaat (boundigbox ) peab olema tähistatud lõikemärkidega.

Juhul, kui stants valmistatakse programmjuhtimisega seadmel, on kohustuslik eraldi fail mis sisaldab ainult stantsijoonist ja lõikemärke.

FINEPRINT

Trükikojal on õigus tellija poolt esitatud tehnilistele nõudmistele mittevastav materjal tagasi lükata. Trükikvaliteedi tagamise eesmärgil on trükikojal õigus teha kliendi failides vältimatuid parandusi. Tellija poolt esitatud tehnilistele nõudmistele mittevastava materjali ümbertegemise eest, samuti tehnilistele nõudmistele mittevastavast materjalist tingitud kulutused kannab tellija.

Võite kõikide tehniliste küsimustega meie prepressi poole pöörduda. .

Aitame teid hea meelega.

Meie FTP

ftp://ftp.uniprint.eu/Incoming/
anonymous login

Ofsetlakk

Ofsetlakk on läikeomadustelt tagasihoidlik ja seda kasutatakse peamiselt trükitu kaitsena valmistusetappide ajal, samuti värvide hõõrdumise vältimiseks valmistrükistel.

Tehnilise kvaliteedi tagamiseks tasub ofsetlakki kasutada alati, kui trükivärv on tume ja värvipind suur. Ofsetlakk trükitakse ofset-poognatrükimasinates sarnaselt trükivärviga.

Dispersioonlakk

Dispersioon- ehk vesilakk annab ofsetlakist parema läike ja püsib kauem kolletumata.
Lakk kuivab füüsikaliselt ja seda saab kasutada trükimasinates, millele on paigaldatud eraldi lakkimisseade.

UV-lakk

Kõige efektsem lakkimistulemus saadakse UV-laki abil (enam-vähem võrdväärne lamineerimisega), sest see koosneb peaaegu täielikult tahketest ainetest, mis UV-valguse mõjul polümeriseeruvad.

UV-lakkimine toimub eraldi lakkimismasina või siiditrükimasinaga ning lakkida võib kas ainult kujundi või kogu poogna pinna.

Lamineerimine

Lamineerimisel liimitakse paberi pinnale õhuke atsetaat- või polüpropeenkile. Kiled on läik- või mattpinnaga.
Nendele lisaks on ka press- ja erilaminaate. Presslaminaatidel on kilele pressitud mitmesuguseid mustreid (näiteks kangakude meenutavaid).

Lamineerida ei saa ainult mingit osa trükipinnast, seda tuleb alati teha kogu poogna ulatuses.

Piirangud lakkimisele ja lamineerimisele

Lakkimise ja lamineerimise õnnestumine sõltub alati trükialuse kvaliteediomadustest. Kui alusmaterjali pind on sile ja tihe, on ka lõpptulemus suurepärane. Poorsed ja ebaühtlased paberisordid lakkimiseks ja lamineerimiseks ei sobi.

Lisaks tuleb meeles pidada, et UV-lakkida ja lamineerida ei saa alla 100 g/m² pabereid. Kaetud kartongide osas piiranguid ei ole.

Meie FTP

ftp://ftp.uniprint.eu/Incoming/
anonymous login

Võite kõikide tehniliste küsimustega meie prepressi poole pöörduda. .

Aitame teid hea meelega.

Meie FTP

ftp://ftp.uniprint.eu/Incoming/
anonymous login

Võta meiega ühendust

Kanali tee 6, Tallinn 10112, Estonia
Tel. +372 6067 100 Fax +372 6067 101info@uniprint.eu